Eesti ainus maleajaleht „Eesti Maleelu” on seda oskust levitanud juba 2014. aasta jaanuarist, s.t. oma sünnist peale. („Eesti Maleelu” eelkäijaks saab pidada Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” malekülge, mis ilmus 2013. aastast kuni 2015. aasta alguseni.) Alates koroonaviiruse-kampaania puhkemisest on see ülesanne osutunud aga üha raskemaks, kuna Eesti ühiskonna „kutsutud ja seatud” pole just vaimustuses sellest, et nende käivitatavate mõjutuskampaaniate mõju ähvardab „mingi malelehe tõttu” kujuneda loodetust pisemaks. 

2025. aastaks oligi olukord muutunud selliseks, et „kutsutud ja seatud” pidasid puhtalt maleväljaandena (!) tegutsevat „Eesti Maleelu” vaat et juba mingiks poliitikaväljaandeks või (pool)põrandaaluseks revolutsiooniliseks väljaandeks. 

Olukorras, kus nii üksikisikult kui ka rahvahulgalt oodatakse neile räägitava jutu pimesi uskumist, mõjub kainet, läbinägelikku ja elulähedast mõtlemist levitav ajakirjandusväljaanne tõepoolest revolutsioonilisena. Seepärast peetaksegi „riigitruude kodanike” seas „heaks tooniks” lõigata maleleht ära võimalikult paljudest rahaallikatest ja rahavoogudest.

Kui kuulud nende hulka, kes on veendumusel, et ajaleht „Eesti Maleelu” ajab õiget asja, siis pane õlg julgesti alla: toeta teda rahaliselt ise ja soovita sama teha ka oma sõpradel-sugulastel-tuttavatel!

Ajalehte „Eesti Maleelu” kirjastava MTÜ „Eesti Maleelu” pangaarvenumber on: EE754204278638242602 

Asukoht: Coop Pank AS 

Selgitus: Annetus

Ühisel jõul hoiame elus väljaande, kes on kaine mõtlemise vastastele oma tegevusega ja eluhoiakuga pinnuks silmas, meie ühiskonnale tervikuna aga hoopis tubliks abimeheks. 

Näidakem, et õige asja ajamise eest malelehte ära kustutada tahtnuil tuleb seekord pettuda ja tagasi tõmbuda! 

Tõnu Kalvet

P.S. Selle üleskutse läbilugenu saab ühtlasi vastuse küsimusele, kui küsib endalt: „Milline on mu enese taiplikkuseaste ja südikuseaste? Kas sain selle üleskutse sõnumist aru, või elan edasi nii, nagu ma seda polekski lugenud?”

T. K. 

Pangem oma vaim selleks valmis! Siis läheb väga vaja inimesi, kes on üheaegselt haritud ja isamaalised. Sest just selliste inimestega mehitatakse siis ametikohad, kus seni on laiutanud loomuvastase mõtte- ja elulaadi pealepressijad, otse öeldes: liberastid.

Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmed ja pooldajad on end harinud juba pikki aastaid, kuna on ju teada, et teadmised on jõud. Iga asi kannab kord vilja, kui selle eest on korralikult hoolitsetud. See kehtib ka teadliku enesearengu, eneseharimise kohta.

2026. aastal tuleb ilmsiks palju seni maha vaikitud asju. Siis ilmneb veelgi selgemalt, kes on kes. Ja kes on mis asja ajanud tegelikult. Siis saame teada sedagi, kes on tegelik rahvuskonservatiiv, kes aga on lihtsalt mänginud rahvuskonservatiivi-rolli, kuna see on talle kasulik. Saame teada ka seda, kuidas sai ometi juhtuda, et end muidu ägedate võimukriitikutena eksponeerivad rahvuskonservatiivid ja teised rahvuslased on Ukraina-küsimuses laulnud täpselt sama laulu kui need, keda nad kritiseerivad.

Ütleb ju ka rahvatarkus, et kõik tuleb kunagi päevavalgele. 

Hoidkem silmad lahti! Ja jätkakem eneseharimist!

Jõudu võiduks!

Tõnu Kalvet

Kirjutise autor on keegi Vello Viil. Sellenimelist isikut Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmete seas pole. Tegu on ajalehe väliskaasautoriga. Tema seisukohad Margus Lepa suhtes ei väljenda klubi seisukohti. Klubi pole kedagi volitanud Margus Lepat avalikult ründama. Hetkeseisuga puudub vähimgi põhjus teha seda edaspidigi.

Margus Lepa juhitav Nõmme Raadio on klubi kauaaegne ja usaldusväärne koostööpartner. Aastail 2008–2011 oli Nõmme Raadios eetris saatesari „Rahvuslaste pooltund”, mille saatejuhiks oli siinkirjutaja ning kus käisid esinemas ka klubi liikmed. Ühtekokku valmis selles sarjas 144 saadet. Samuti on klubi liikmed saanud sõna Nõmme Raadio teisteski saatesarjades. 

Oma seisukoha Nõmme Raadio saadete kvaliteedi osas kujundab igaüks endale ise. Arvamuste paljusus selles osas on igati loomulik. Seevastu on täiesti lubamatu, et asutaks saatejuhti ründama lihtsalt niisama, minnes isiklikuks ja pannes saatejuhile pähe selliseid mõtteid, mida ründaja arvab seal olevat olnud.

Iseküsimus on muidugi, miks ei saanud või julgenud Vello Viil saata oma tähelepanekuid Nõmme Raadio saadete – tema hinnangul ebarahuldava – kvaliteedi kohta raadio toimetusele otse. Kas e-kirjaga või tavalise kirjaga. Miks oli vaja oma tähelepanekute edastamiseks kasutada sellise kodanikuühenduse häälekandjat, kes hindab Margus Lepa tööd kõrgelt?

Margus Lepa on end kirjutanud Eesti kultuurilukku alatiseks; oli seda teinud juba ammu enne Nõmme Raadio asutamist. Mitmekülgse loovisiksusena on ta loonud palju väärtuslikku. Ja Nõmme Raadioski on ta midagi enamat kui pelk saatejuht. Ta on lugenud sisse arvukalt harivaid raamatuid ja kirjutisi, vajadusel neid eelnevalt ka eestindanud. Samuti on kutsunud saateid ja lausa saatesarju tegema teisi väljapaistvaid loovisiksusi, oma ala asjatundjaid. Juba ainuüksi Nõmme Raadio heliarhiivist piisaks, et kirjutada Margus Lepa nimi kuldsete tähtedega Eesti kultuurilukku.

Seevastu nime Vello Viil me Eesti kultuuriloost ei leia. Igatahes siinkirjutaja küll ei tea, et sellenimeline isik oleks eales loonud midagi harivat, õpetlikku, väljapaistvat, jäävat. Kui teha sellealane küsitlus Eesti ühiskonnas, kas tulemus oleks teistsugune? Pakun, et mitte. Ehkki selline küsitlus tasuks teha ikkagi. Sest siis oleks võrdlus veelgi selgem, veelgi kindlam.

Kade, kiuslik ja urgitseja

Vello Viil nimetab kõnealuses artiklis end ise (!) kadedaks ja kiuslikuks. Osundan: „Kadeda ja kiusliku inimesena ei taha ma mitte, et Lepa vanas eas tänu lihtsatele ja usaldavatele annetajatele miljonäriks saab! Kohe nagu kreissaega tõmbab rinnust läbi...” 

Kas olla kade ja/või kiuslik või mitte, on igaühe enese otsustada. Seda õigust tohib mõistagi kasutada ka Vello Viil. Ent mitte teiste nimel ega teiste häälekandjas. „Rahvuslik Teataja” loodi – juba 2011. aastal! – ikkagi muude, nimelt konstruktiivsete seisukohtade väljendamiseks. Ennekõike muidugi selleks, et Rahvuslaste Tallinna Klubil oleks päriselt oma infokanal, mille kaudu siis tutvustada ja levitada oma vaateid.

Mainitud artikkel ilmus teemaküljel „Kajastus”, mitte aga teemaküljel „Arvamus”, kus on arvamuslugude õige koht. Sest peale autori kadeduse ega kiuslikkuse ei kajastanud see artikkel midagi muud. Ja ka arvamusküljel tulnuks selle lõppu lisada toimetuse märkus „Artikkel ei esinda toimetuse seisukohti” ning paigutada ta juurde tasakaalustav arvamuslugu – selline, mis oskaks Margus Lepa ja Nõmme Raadio tegevust hinnata vääriliselt.  

Hämmastav on seegi, kuidas jutuksoleva kirjutise autor heidab Margus Lepale ette, et too ei anna aru Nõmme Raadiole annetatud summade suurusest. Miks peakski Lepa seda tegema? Kas Vello Viil on maksuametnik, Nõmme Raadio aga ta aruandekohuslane? Kas Nõmme Raadio on saanud annetusi riigiasutustelt või omavalitsusasutuselt, s.t. kasutanud maksumaksja raha, ehk koguni mittesihtotstarbeliselt? 

Muide, kui Vello Viil olekski maksuametnik, siis ta nende summade kohta ei uuriks. Sest maksuametil on need teada niigi. Kuna aga Vello Viil ei ole maksuametnik, vaid on – ta enese sõnade kohaselt! – hoopis kade, kiuslik ja urgitsev isik, siis ta neid ei tea ega peagi teadma. Samuti puudub Margus Lepal vähimgi põhjus isehakanud maksuametnike nõudmistele vastata.

Lahendus: rikastada Eesti psühhiaatriat!

Loomulikult tohib „Rahvuslik Teataja” avaldada kirjutisega „Kas Margus Lepa liigub Johanna Maria Lehtme jälgedes?” sarnanevaid kaastöid edaspidigi, ent seda ikkagi üksnes õigel teemaküljel. Nimelt teemaküljel „Tervis”, näiteks rubriigis „Psühhiaater annab nõu”. Erialaarst saaks seal siis üheaegselt asjatundlikult ja üldarusaadavalt tutvustada lugejatele selliseid kirjatükke vorpivate isikute hingeelu eripära ja nende isiksusehälbeid. (Kas või kalduvust halvustada endast väljapaistvamate vaimsete võimetega inimesi.) 

See oleks täiesti teostatav, kuna kuulub ju „Rahvusliku Teataja” kaasautorite hulka ka Ilmar Soomere – Eesti üks kogenumaid ja paremaid psühhiaatreid üldse. Sel moel rikastaks nii Vello Viil kui teised temasugused Eesti teadust, nimelt psühhiaatriat. Ja saaks tunda end tõeliselt vajalikuna, mitte lihtlabase kadetseja, kiusupunni või urgitsejana.

Tõnu Kalvet 

© Tõnu Kalvet 

Selline mõttekäik suunab juba alates 2013. aasta novembrist Eesti (ja teistegi lääneriikide) poliitikuid ja peavooluajakirjandust. Tehakse mitmesuguseid toetusavaldusi „vabadustihkavale ukraina rahvale”, kohati ähvardatakse Ukraina võime koguni sanktsioonidega, kui võimud ei tee täpselt nii, nagu Lääs soovib.

Milline on aga  TEGELIK  pilt, mis avaneb, kui hankida Ukraina-sündmuste kohta  TASAKAALUSTATUD  teavet ja neid  KAINELT  analüüsida? 

Siis selgub, et tegemist on kõige lihtlabasema Venemaa-vastase hüsteeria õhutamisega, mida kasutatakse kattevarjuna Lääne suurriikide tõeliste kavatsuste varjamiseks. Peamine põhjus: ressursinappuses vaevlev Lääs vajab Ukrainat nagu õhku, et vältida oma niigi põdura majanduse kokkuvarisemist. President Viktor Janukovitši „põhisüü” seisnebki selles, et ta ei soostunud hakkama Ukrainat destabiliseerida tahtjate hüpiknukuks.

NB! Venemaa vastu tuleb olla kainelt, mitte aga hüsteeriliselt ja valet levitades. Venemaal leidub patte küllaga, kuid see ei tähenda, et neid tuleks vägisi välja mõelda ja väljamõeldisi vägisi levitada, samas vaikides maha lääneriikide endi tõelisi ja tihtipeale märksa suuremaid patte.

Ukrainas toimuv „rahvaülestõus” on tegelikult välismaiste (eeskätt Lääne) eriteenistuste operatsioon. Samamoodi kui olid 1980-ndate lõpu „revolutsioonid” sotsialismimaades ja Baltikumis ning pärast 2000-ndat näiteks Gruusias ja Ukrainas. Tegelik võitlus käib ressursside ümberjagamise nimel. Demokraatia, inimõigused jms. sõnavaht on kõigest viigileht, millega püütakse varjata  TEGELIKKE  eesmärke. Läbinägelikke inimesi sellise teatriga muidugi ei veena, kuid paraku pole kaugeltki mitte kõik inimesed läbinägelikud; väga palju on ka kasulikke tolasid või lihtsalt tuulenuusutajaid.

Venemaa kallal on Eestist julge klähvida, kuna leivaisad nii siit kui sealtpoolt Suurt Lompi silitavad klähvijail selle eest pead. Vahel viskavad kondikesegi. Ainult et tõele ei vii selline klähvimine põrmugi lähemale. Hoopis vastupidi. Nii muututakse ühe kuritegeliku grupeeringu hääletoruks, kes sõimab teist kuritegelikku grupeeringut.

Kus olid nüüdsed klähvijad siis, kui lääne eriteenistuste operatsioonide tagajärjel hävitati Aafrika jõukaim riik – Liibüa – ja toodi selle elanikele õuele tõeline õudusteriik? Miks ei teinud „ukraina rahvast toetavate” pöördumiste  koostajad nokka lahti siis, kui alusetult rünnati Lähis-Ida õitsvaimat riiki – Süüriat – ja tekitati tohutuid kannatusi süürlastele? Kas need pöördujad võtsid sõna ka siis, kui Euroopa Liit 2000. aastal Austriat pitsitas? Kas nad on kordki juhtinud sama paatoslikus toonis tähelepanu sellele, et Ukraina hoiab praegugi, 22 (!) aastat pärast Nõukogude Liidu lagunemist, oma käes alasid, millele tal pole vähimatki õigust – Taga-Karpaatiat ja suurt osa Bessaraabiast? Viimatimainitu kingiti Ukrainale teatavasti Molotov–Ribbentropi paktiga. Kui on hukka mõistetud see pakt, kuid pole likvideeritud ta tekitatud ülekohut, vaid vastupidi, koguni soositakse selle põlistamist, siis milleks muuks seda nimetada kui äärmiseks silmakirjalikkuseks ja küünilisuseks? 

Siinkirjutajal selle kohta igatahes andmeid pole, et kõvad „ukraina rahva toetajad” oleks äsjamainitud ülekohtujuhtude vastu sõna võtnud.

Tõsi, Eesti on lääneliku kultuuriruumi osa, kuid see ei tähenda veel, et peaksime kasulike toladena kaasa määgima kõigile Lääne ebaõiglastele ja ülekohtustele ettevõtmistele. Meil, eestlastel, on endal pea otsas. Küll suudame orienteeruda  TEGELIKUS  olukorras ka ilma klakööride „abita”.

Lõpetuseks: poolpaljad lirvad naisteliikumisest „Femen”, kes Pariisis Ukraina saatkonna ees 1. detsembril 2013 toimunud „protestimeeleavaldusel” Ukraina peaministri pildile kusid ja sellest meediasündmuse tegid, näitasid üliveenvalt, mis laadi olevustega on Ukrainale „vabaduse nõudjate” ja nende nõudmiste võimendajate puhul tegu.

(„Kusemisprotesti”-video asukoht internetis: http://kuruc.info/r/4/121023/)

Kui tänapäeval nimetatakse „rahumeelseteks meeleavaldajateks” neid, kes riigiasutust buldooseriga ründavad ja süütepudelitega loobivad, nende korralekutsujate jutu peale aga sülitavad, siis olen kindlalt nende karmi korralekutsumise poolt. Demokraatiale, inimõigustele, isikuvabadustele ega muule säärasele ei maksa sellistel „rahumeelsetele meeleavaldajatel” küll apelleerida.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet 

Algselt ilmunud Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandja – ajalehe „Rahvuslik Teataja” – 24. numbris (veebruar–märts 2014), esikülje põhiloona.

Just nende küsimuste teadvustamiseks kasutangi tänast päeva – isadepäeva – omalaadse hüppelauana või kiviheitemasinana. Siis on suurem tõenäosus, et mu sõnum jõuab kohale. 

Mul on juba pikemat aega mulje, nagu suur osa meist käituks – kujundlikult öeldes – maailma võimsaima riigina, kes ise on selle ära unustanud ja käitub seetõttu abitu, armetu, hädise moodustisena, peljates kõiki ja kõike. Umbes nagu riik, kel on maailma võimsaimad relvad ja tugevaim sõjavägi, kuid kes, ise selle unustanuna, väriseb isegi kivikirvega sõdijate ees. Või nagu riik, kel on maailma suurim väärismetallivaru ja üldse rahavaru, ja kel puudub nii välisvõlg kui ka laenamisvajadus, kuid kes sellest hoolimata käib alandlikult laenu lunimas ning soostub üliröövellike laenuintressidega.

See kujund lööb mu vaimusilmas eredalt särama siis, kui märkan meie inimeste allaheitlikku suhtumist loomuvastasusse. Lepitakse sellega, millega ükski elujõuline inimene ega inimkooslus eales ei lepiks. Hoidutakse loomuvastasuse pealesurujaid korrale kutsumast.

Ometi on meil olemas meie rahva ülirikas pärand, mille lahutamatu osa moodustab meie tavaõigus. Samuti rahva ajalookogemus, mis näitab veenvalt, kui oluline, suisa elutähtis on jääda truuks iseendale, oma tavaõigusele, mitte aga painutada end teiste (loe: võõraste) meele järele. Ja mis juhtub, kui kas või ajutiselt sellest kõrvale kalduda.

Loomuvastasuse tegelikest pealepressijatest

Isade- ja emadepäeval on nüüdis-Eestis kombeks kurta, et „pahad ja kurjad onud-tädid” kuskilt kaugelt pressivat meile peale ebameeldivat peremudelit: sellist, kus isa polegi mees ning ema polegi naine. Või et õppeasutustes õpetatakse me lastele, et sugusid olevat rohkem kui kaks. 

Jah, muidugi on halb, koguni väga halb, et selliseid asju peale püütakse pressida. Kuid meie asi on pealepressijaile nende koht kätte näidata. Sest loomuvastased plaanid ei teostu ju lihtsalt niisama, võluväel. Neil on lisaks väljatöötajaile ju ka täideviijad. Alati. Ja kui me väljatöötajaid ehk ei näegi, siis täideviijaid näeme igal juhul. Meie silmis nemad ongi tõelised pealesurujad. Sest kõige jubedamgi plaan on täiesti ohutu seni, kuni seda keeldutakse täide viimast. Võime sõimata näiteks György Sorosit, Klaus Schwabi, Bill Gates’i või veel mõnda sama kurikuulsat tegelast ju vahulsui, kuid ükski neist ei teosta oma väärastunud plaane ju ise. Neil kõigil on ju oma ustavad, kuulekad plaanide täideviijad.

Meie tavaõigus, me rahva ülipikk ajalookogemus ütleb meile ju selgelt, mida tuleb loomuvastasuse pealesurujatega teha. Kui mõnele loomuvastasuse pealesurujale ei jõua jutt kohale, siis tuleb talle asi selgeks teha teisiti – talle arusaadaval viisil. Nii, et sõnum jõuaks talle kindlalt kohale.

Heatahtlikud, ärgake!

Kui vaatan tähelepanelikult ringi, siis märkan üht ränka viga, mis levib me ühiskonnas nagu nakkushaigus: väga paljud neist, kellele on meelega ja mõnuga haiget tehtud, tõlgendades nende heatahtlikkust nõrkusena, püüavad kas või vägisi otsida haigettegijaile õigustusi. Seda tehes ei taibata aga, et universum tõlgendab seda soovina kogeda samalaadset edaspidigi ning saadabki eluteele inimesi, kes teevad heatahtliku iseloomuga inimesele haiget meelega ja mõnuga. 

Aeg on üles ärgata: loobuda õigustuste otsimisest teiste piinamisest mõnu tundjatele, võõrsõnaga öeldes: sadistidele.

Kui keegi meid meelega laimab, teenimatult kõrvale tõrjub, õpetab me lastele loomuvastaseid asju, surub meile peale tervistkahjustavat eluviisi, esitab meile loomuvastaseid ootusi, jätab meile maksmata õiglaselt väljateenitud töötasu (kuigi tal endal on selleks raha olemas), toob välismaalt suurel hulgal sisse võõrast rahvast, kuigi oma rahvalgi on olukord raske, sekkub me südameasjadesse või teeb midagi sama jälki, siis ongi tegu sadistliku käitumisega, teadliku käitumisvalikuga, mitte aga juhusega. Ja meil puudub vähimgi kohustus nõnda käitujale andestada, ta tegudega leppida. 

Meil on lisaks täielikule õigusele ka kohustus anda meie suhtes sadistlikult käitunuile otsustav vastulöök. Sest sel moel väldime, et nad saaks oma loomuvastaseid tegusid rahumeeli jätkata. 

Millal ja kuidas see vastulöök anda, otsustab iga kannatadasaanu juba ise. Tähtis on loobuda ohvrimõttelaadist ning taasomandada me esivanematele ürgomane mõttelaad: „Igaühega tuleb suhelda talle arusaadavas keeles!”

Siis taandub loomuvastasus hoogsalt. Ja edasised isadepäevad ning emadepäevad on juba kurtmispühade asemel tõelised rõõmupühad.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet 

Esmaavaldatud internetiväljaandes „Uudistekeskus” 9. novembril 2025.

See meenus mulle, kui jälgisin nii ajakirjanduses kui ka ühismeedias levivaid hinnanguid Isamaa-nimelise erakonna käitumisele Tallinnas pärast 2025. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimisi. Nimelt heideti neis hinnangutes Isamaale ette ebalevat käitumist oma võimuliidukaaslas(t)e valikul, soovi oma jah-sõna hinda meelega võimalikult kõrgeks kruvida. Eriti kõvasti said „ühiskonna eesrindlikult osalt” sõimata Isamaa esimees Urmas Reinsalu ja aseesimees Riina Solman.

Asi on aga märksa tõsisem kui pealiskaudsel vaatlusel paistab. 

Isamaal oleks ju Tallinnas ülilihtne teha nelikliit oma seniste võimuliidukaaslastega. (Nojah, ainult selle vahega, et volikogust välja langenud erakonna „Eesti 200” asemel oleks Parempoolsed. Olemuslikku vahet selle kahe erakonna vahel aga ju pole.) Taktikaliselt oleks see justkui õige. Ainult et see samm osutuks strateegiliseks veaks. Sest maksaks kaugemas tulevikus kätte. Ja üldsegi mitte ülikauges tulevikus, vaid juba järgmistel Riigikogu valimistel. 

Seega käib Isamaas siseheitlus nende vahel, kes suudavad näha oma ninaotsast kaugemale ja nende vahel, kes ei suuda. Oma toetajad ja mõjukad eestkõnelejad on mõlemal leeril. (Kuidas saavad riigi  populaarseimas erakonnas üldse jõuda kõrgele kohale sellised isikud (loe: olendid), kes on poliitiliselt lühinägelikud ega suuda näha tervikut, on juba eraldi küsimus...)

Mille vahel on üldse valida?

Nelikliit poleks nagunii mingi korralikult toimiv kooslus (nagu näitas juba viimane poolteist aastat), kuna iga osapool kisuks eri suunda. Nagu luik, haug ja vähk. Isamaa põhitegevuseks kujuneks siis taas oma võimuliidukaaslaste totrustele piduri tõmbamine. Sellevõrra vähem aega jääks siis päristöö tegemiseks. Suurimaks kaotajaks jääks sel puhul aga mõistagi linnakodanikud.

Seevastu Isamaa ja keskerakonna võimuliit mõjuks tasakaalustavalt ja võtaks paljud pinged maha. Isamaa hoiaks silma peal korruptandikalduvustega keskerakondlastel, keskerakond omakorda jälgiks, et Isamaa hoiduks pealinna elu üleideologiseerimisest. Paljudel linnakodanikel on tõepoolest kõrini nii keskerakondlikust korruptsioonist kui ka nn. isamaalikust ideoloogiajurast, mis on pealinlasi vaid lõhestanud, üksteisele vastandanud. Tallinlased tahavad viimaks ometi elada rahulikult, võimalikult pingevabalt. Riigi keskvalitsuse tahtlikult (!) tekitatavaid muresid on niigi meeletult. 

Kui Edgar Savisaare linnapeaks oleku ajal kujunes Tallinn vastukaaluks üleideologiseeritud keskvalitsusele, siis keskerakonna ja Isamaa moodustatava võimuliidu korral ajalugu korduks. Tekiks vastukaal selgelt suurimale kahjurite jõugule – reformierakonnale. 

Ja kui vähegi võimalik, tuleb taastada ka Tallinna TV. Selleks, et vaba sõna saaks uuesti levida ka tele-eetris. Nii riigitelevisioon kui ka suuremad eratelejaamad on ju häirivalt üleideologiseeritud ning sellistena meenutavad vägagi selgelt nõukogudeaegseid agitpropi-kanaleid. Neid vaadates jääb mulje, justkui oleks tegu Ukraina riigitelevisiooni eestikeelsete saadete toimetusega, kelle suurima reklaamitulu eest hoolitseb rohepöörde-maffia ning keda aeg-ajalt toetab märgatavalt ka homomaffia ja multikulti-maffia.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet 

Esmaavaldatud internetiväljaandes „Uudistekeskus” 31. oktoobril 2025.

Esmapilgul näitaks see justkui, et pimeusklikkus Eesti valijate seas kahaneb, ajuloputusmasinavärgi tekitatud silmamoonduse mõju aga raugeb. 

Lähemal vaatlusel selgub aga, et ülevoolavalt rõõmustada oleks praegu siiski väga ennatlik. Sest Eesti poliitkartelli ülejäänud osaliste tekitatud silmamoonduse mõju valijaskonna suurele osale ju kestab endiselt, kohati on aga isegi suurenenud.

Selgus saabub juba väga varsti

Õnneks saab pilt varsti siiski selgeks. Siis, kui asutakse sõlmima võimuliite. Siis selgubki, kes on kes, ja mida on kellegi valimiste-eelne jutt väärt. 

Kui minnakse ühte valimisliitu oma ideoloogiliste vaenlastega, siis on selge, et kogu ilus jutt, mida valijale enne valimisi räägiti, oli teadlik pettus. Pealinnas ja teistes suurtes omavalitsustes kohe kindlasti. 

Pisivalla-tasandil, kuskil Kükametsas, vast mitte, kuna seal ongi tegusaid poliitikahuvilisi vähe, ning nad on jaotunud mitme poliitjõu vahel. Ja sealsetel otsustel on vägagi piiratud mõju. Seega on mingi kuskil pärapõrgus asuva pisivalla puhul täiesti vastuvõetav, vaat et ainumõeldavgi, et riiklikul tasandil verivaenlasteks liigituvad poliitjõud teevad kohalikus omavalitsuses sõbralikult ja asjalikult koostööd.

Seevastu pealinnas, teistes suuremates linnades ja valdades räägib kokkulepeleminek oma ideoloogiliste vastastega vägagi selget keelt. Nimelt petturikeelt. Ja asi on milleski märksa enamas kui pelgalt ideoloogilistes erinevustes. 

Kui näiteks Riigikogus opositsiooni kuuluvad erakonnad soostuvad pealinnas või mujal suurtes omavalitsustes meeleldi moodustama võimuliidu selliste erakondadega, kes kuuluvad keskvalitsusse ja on pälvinud oma tegevusega (vahel ka tegevusetusega) opositsioonierakondadelt karmi kriitikat, siis ongi tegu kõige puhtakujulisema kahepalgelisusega, oma valijate teadliku lollitamisega. 

Eesti seisukohast on eriti tähtis muidugi Tallinna ja Tartu uue võimuliidu koosseis. Näiteks kui seekordsete valimiste üheks suuremaks võitjaks peetav Isamaa peaks mõlemas suurlinnas moodustama võimuliidu reformierakonnaga ja Parempoolsetega, siis näitaks see selgemast selgemalt Isamaa juhtkonna selgrootust ja õppimisvõimetust. 

Reformierakond on viimase mõne aasta jooksul Isamaad alt vedanud korduvalt. Ja mitte lihtsalt niisama alt vedanud, vaid ka ära nullinud paljud head algatused, mis Isamaa eestvõttel ja pealekäimisel oli eelnevalt jõustatud. Alates 2024. aasta võimuvahetusest Tallinnas kuni äsjaste valimisteni oli Isamaa ju Tallinna võimuliidus ainus jõud, kes suutis pidurdada oma võimuliidukaaslaste, ennekõike just reformierakonna, kahjurlikke algatusi (mis muidugi ei tähenda, et Isamaa poliitikud ise suutnuks pealinna juhtides totrusi vältida; lihtsalt „isamaalisi totrusi” oli vähem, ja nad olid vähemohtlikud). Pidev valmisolekunõue võimuliidukaaslaste kahjurlike plaanide pidurdamiseks ei lasknud aga Isamaa esindajail korralikult keskenduda oma põhitööle: linnajuhtimisele.

„Isamaalise kodusõja” hoiatav mälestus

Ühte võimuliitu minek Parempoolsetega tähendaks Isamaa pooldajate seisukohast aga juba äärmuslikku ja küllap andestamatutki oma põhimõtete reetmist. Sest mäletatavasti on ju Parempoolsete näol tegu endiste Isamaa liikmetega, kes tahtsid juhtimise üle võtta ja seejärel muuta oma konservatiivne koduerakond... liberastlikuks!

Mäletan hästi, kuidas 2022. aasta jaanuaris kutsus Isamaa tollane ja ka praegune aseesimees Riina Solman mind Isamaasse just selleks, et suurendada sõna parimas tähenduses isamaalaste hulka ja osakaalu erakonna liikmeskonnas, vältimaks Parempoolsete edukat võimuhaaramiskatset.

Mäletan sedagi, kuidas mulle saadetud e-kirjas kutsus mind üles toetama Parempoolseid tollane Isamaa Harjumaa piirkonna juht Lavly Perling (muide, Riina Solmani hea sõbranna!). 

Isikuna, kel on süda õigel kohal, toetasin tollal erakonna isamaalisi jõude ning aitasin ka ise kaasa sellele, et Parempoolsete kavandatud võimuhaaramiskatse nurjus, nad ise aga lahkusid Isamaast karjakaupa. (Tagantjäreletargana saan praegu muidugi öelda, et puhtalt karjeristipilguga vaadates oli mu tollane otsus vale, kuna mõni aeg hiljem, siis kui Parempoolsete-oht kõrvaldatud, paljastus nii mõnegi „konservatiivse isamaalase” tegelik pale. Ent kuna ma – erinevalt viimatimainitutest – pole siiani õppinud oma südametunnistust välja lülitama, siis olen oma toonase valikuga ikkagi rahul. Iseenese eest ju ei põgene.)

Küünilisevõitu ütlus „tüüpilisel valijal on haugimälu” siiski tõeliselt isamaaliste valijate puhul ei kehti. „Isamaaline kodusõda” Parempoolsetega on veel väga hästi meeles neil Isamaa liikmetel ja valijatel, kes tollal seda hingevärinal jälgisid, selle lõppedes aga kergendatult ohkasid. Ja kui nüüd Isamaa praegune juhtkond (kellest suurem osa kuulus ka „kodusõjaaegsesse” juhtkonda!) peaks nüüd minema koostööle nende samade (!) isikutega, kes tollal tahtsid erakonda liberastlikuks muuta, siis... 

„Eesti vajab muutust!” kuulutas Isamaa peamine hüüdlause äsjastel valimistel.

Väga õige mõte! Vajab tõesti muutust. Nagu vajab seda ka Isamaa ise. (Sest on ju Eesti osaks ka Isamaa.) Kas või selles osas, et hoidutakse koostööle minekust oma ideoloogiliste vaenlastega. Vastasel korral puudub Isamaa ustavatel valijatel vähimgi mõte anda oma hääl Isamaale ka järgmistel valimistel. Sama edukalt võiks nad anda oma hääle siis juba otse mõnele isamaalisuse ideoloogilistest vaenlastest, kellest pärast valimispäeva saavad justkui võluväel Isamaa uued „kallid koalitsioonipartnerid”.

Siis raugeks ja lõpuks kaoks ka „isamaalise silmamoonduse” mõju Eesti valijale. Ja see oleks juba üks olulisemaid muutusi üldse, mida Eesti vajab.  

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet  

Esmaavaldatud internetiväljaandes „Uudistekeskus” 21. oktoobril 2025.      

Need küsimused omandasid veel erilise kõla ja kaalu pärast seda, kui 10. septembril 2025 lasti USA-s maha sealne mõjukas ühiskonnategelane Charles Kirk. 31-aastane Kirk oli kogu oma lühikeseks jäänud elu jooksul propageerinud mõtet, et asjad tuleb ja ka saab selgeks ja sirgeks rääkida, kui kohtuda silmast silma. Ta uskus siiralt, et sellises olukorras kaob vaenulikkus, mis eri vaadetega inimestel muidu üksteisest eemal olles on kerge tekkima. Sest üks asi on teist inimest nimetada vaenlaseks ja hävitamisväärseks kuskil ühismeedias või mujal internetiavarustes, hoopis teine aga teha sedasama silmast silma.

Kirk suutiski oma sõnaosavuse abil korduvalt tõestada, et hea sõna tõepoolest võidab võõra väe. Ta veenas vägivallast, üldse vaenulikkusest hoiduma paljusid. Kuid jättis paraku arvestamata ühe üliolulise asja: usupõhise mõttelaadiga inimesi veenda on üliraske, sageli lausa ilmvõimatu. Sest sellised inimesed on oma „kohtuotsuse” õigsuses kõigutamatud. Ja seetõttu peavad tõeliseks vaenlaseks igaüht, kes püüab seda kahtluse alla seada.

Üks sellistest lasigi Kirki maha. Tulistajal oli kõik selge: Kirk on vaenlane, sest räägib ebameeldivat juttu; seepärast tulebki ta vaigistada. Vajadusel kas või hävitada.

Üks teine sellistest tulistas samal põhjusel 15. mail 2024 Slovakkia peaministrit Robert Ficot. Ja mõlema tulistaja mõttekaaslane tulistas kaks kuud pärast seda omakorda Donald Trumpi. 

Samalaadseid „vaigistamisnäiteid” saaksin loetleda veel pikalt. Kuid asja olemuse mõistmiseks piisab ülaltoodud kolmestki. Kui vastase ümberveenmiseks napib andmeid ja/või sõnaosavust, s.t. ei vallata sõnarelva, siis haarataksegi pärisrelv.

Kirki saatusekaaslasi ja nende lähedasi see tõdemus vaevalt et lohutab. Hulga tõenäolisem ongi, et nad küsivad nii iseendalt kui teisteltki täiesti õigustatud pahameelega: „Kui kaua peame veel ülekohut kannatama? Ja miks peaksime üldse jätma end vabatahtlikult ohvrirolli?! Oleme ju teinud kõik endastoleneva, et järgida põhimõtet „hea sõna võidab võõra väe”. Kas meil siis polegi õigust enesekaitsele?!”

Vabatahtlik eneserelvitustamisseisund ja sealt väljatulek

On enesestmõistetav, täies kooskõlas loodusseadustega, et ükskord tulevad sellest vabatahtlikust eneserelvitustamisseisundist välja ka Kirki mõttekaaslased ja nende lähedased. Sest ülituntud elujuhis „armasta oma ligimest nagu iseennast!” tähendabki seda, et teisi armastada suudab üksnes see, kes eelnevalt on õppinud armastama iseennast. Maailmaparandaminegi algab ju iseendast, mitte teistest inimestest.

Mõelgem nüüd, mis siis juhtub, kui need inimesed tulevad oma vabatahtlikust eneserelvitustamisseisundist välja. Mõelgem sellest väga tõsiselt!

Meenutagem, kui palju leidub kas või Euroopa Liidu riikides haritud, südikaid, korralikke, isamaalisi inimesi, keda on nimetatud ja tihtilugu nimetatakse praegugi vaenlaseks, tõeliseks julgeolekuohuks pelgalt sellepärast, et nad julgevad nimetada asju nende õige nimega! Reeglina avaldavad sellised inimesed meelt internetis, pikettidel, kõnekoosolekutel, allkirjakogumistel ja muudel sellistel, täiesti vägivallatutel ja täiesti seaduslikel ettevõtmistel. Nad lihtsalt kasutavad oma õigusi, mis õigusriigis on tagatud igale selle kodanikule ja elanikule. „Tänutäheks” selle eest aga paremal juhul tembeldatakse neid avalikult vaat et kurjuse kehastuseks või vähemalt käepikenduseks, halvemal juhul aga pitsitatakse karmilt kõigi lubatud ja lubamatutegi vahenditega, kuni vangistuseni välja.

Pitsitajatele tundub olevat jäänud ekslik mulje, et pitsitatavad on eelistanud vägivallatut vastupanu seepärast, et on käpardlikud, arad ja juhmid, ühesõnaga: pehmod. S.t. sellised, kes lasevad endaga teha kõike ega suuda eales vastu hakata. Pitsitajatele ei tule pähegi, et vägivallatu vastupanu eelistajad on käitunud nõnda oma loomuheadusest tulenevalt. Samuti sellest, et on isegi oma vastaspoolega (=pitsitajatega) püüdnud leida mingit ühisosa; on pannud mõttes end pitsitajate asemele ja püüdnud mõista pitsitajate olukorda, tausta ja ajendeid.

Ent ühel hetkel katkeb pikimgi kannatus. Ja siis asub end kaitsma leplikuimgi inimene. (Kui tal muidugi on siis üldse veel alles enesesäilitustung.) Asub kaitsma iseennast, oma lähedasi, oma mõttekaaslasi ja saatusekaaslasi. Kaitsma selliste vastu, kes uskusid end olevat täiesti karistamatud ning võivat seetõttu piire kompama jäädagi.

Mõelgem korraks olukorrale, mis saabub, kui seni eranditult vägivallatut vastupanu eelistanud haritud, südikad, korralikud ja isamaalised inimesed nii Eestis kui mujalgi Euroopa Liidus tunnevad, et ei jaksa enam leida endas õigustusi isikutele, kes neid halvustavad, tõrjuvad ja pitsitavad ning nende kannatuste üle küüniliselt irvitavad!

Arstid ja bioloogid ütleks siin kohe: „Kui valulävi on ületatud, siis muutub isend valu suhtes tundetuks.” Ühiskonnateadlased lisaks siis täpsustavalt: „Inimene, kellele on elus väga palju haiget tehtud, kuid ta pole vastanud sellele samaga, kogeb ühel hetkel nii suurt valu, mis muudab ta tundetuks juba ka nende isikute valu suhtes, kes talle elu jooksul on meelega ja mõnuga palju haiget teinud.”

Charles Kirki me siia ilma enam tagasi tulla ei saa. Teda jäädakse meenutama kui rahvatarkuse „hea sõna võidab võõra väe” üht väljapaistvamat järgijat. Ta on nüüdseks juba läinud nii Ameerika Ühendriikide, konservatiivse maailma kui ka üldse valge rassi ajalukku. Seda olenemata sellest, kas president Trump annab talle surmajärgselt USA kõrgeima autasu või mitte. (Ülitõenäoliselt siiski annab. Miks president peakski ümber mõtlema?!) 

Küll aga saame Kirkilt õppida. Õppida ka tema küllap suurimast valearvestusest: heausksest eeldusest, et usupõhise inimesega väitlemiseks sobivad täpselt samad vahendid kui teadmistepõhise ja teadmisjanuse inimesega väitlemiseks.

Elutargad ütlevad: „Valu on ebameeldiv, kuid võib samas olla väga hea õpetaja.”

Kui edukalt aitab valu õpetada üheaegselt haritud, südikaid, korralikke ja isamaalisi inimesi välja tulema vabatahtlikust eneserelvitustamisseisundist, näitab juba tulevik. Kirk jälgib seda teispoolsusest küllap suure huviga.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet 

Esmaavaldatud internetiväljaandes „Uudistekeskus” 12. septembril 2025.

Seal arutletakse muuhulgas sellegi üle, millised omadused peaks olema ühel õigel kodanikul ning kuidas selline kodanik peaks käituma valimistel. „Seetõttu ei ole mõeldav ka kodanike lollitamine sisutühjade loosungitega ja pikema aja vältel,” kirjutab Sõlg kõnealuse teose alapeatükis „Valimistest”.

Kui palju selliseid kodanikke aga kas või Eesti Vabariigis leidub? Kas nad moodustavad enamuse või vähemuse?

Sellised küsimused tekkisid mul siis, kui lugesin uudist „Erakorralisi valimisi peab vajalikuks 58% kodanikest” („Objektiiv”, 20.08.2025). Sest vägisi jäi mulje, et enamuse moodustavad need, kes – nende käitumise põhjal otsustades – järgivad põhimõtet „tagasi ürgsete esiisade juurde – inimesest ahviks!”.

Ah et miks?

Aga väga lihtsal põhjusel: erakorralisi valimisi vajalikuks pidav enamus käitub nii, nagu elaks kuskil mujal kui nüüdis-Eestis.

Nimelt on nüüdis-Eestis kasutusel e-valimine – äärmiselt ebausaldusväärne valimisviis, mille ohtlikkusele on tähelepanu juhitud korduvalt. Kui tõepoolest tuleks Eestis peagi erakorralised Riigikogu valimised, siis kas see 58 protsenti vastanutest on täiesti kindel, et e-valimisi seekord ei tule, või et vähemalt ei minda e-valima? Kas see 58 protsenti tõepoolest läheks kõik valima just valimispäeval, hääletaks otse valimisjaoskonnas? Kas kutsuks üles tegema sama ka kõiki oma sõpru-sugulasi-tuttavaid?  

Lihtne on väljendada oma rahulolematust reformierakonna ja Eesti 200 ühisvalitsuse aetava poliitikaga. Sest see poliitika ongi äärmiselt kahjurlik ja ebameeldiv, ühesõnaga: loomuvastane. Ainult et avaldada rahuolematust sõnaga, mis millekski ei kohusta (arvamusküsitlusele vastates) on üks asi, avaldada rahulolematust teoga (minnes valima valimispäeval) aga hoopis teine.

Aga kui erakorralised valimised tulekski? 

Mõelgem korraks: mis saaks, kui tõepoolest võetaks kuulda selle 58 protsendi nõudmist ja korraldataks Eestis erakorralised Riigikogu valimised, koos e-valimiste, eelvalimise ja muude „edumeelsete uuendustega”?

Sel juhul lõpeks valimised taas sellise tulemusega „nagu peab”: reformierakond jätkaks valitsuse juhtiverakonnana, valiks endale võimuliidukaaslaseks kõige kuulekamad parlamendiparteid, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (lüh. EKRE) jäetaks aga taas opositsiooni konutama-kopitama, kuna „seda võimaldaks poliitmatemaatika” ja „äärmuslasi riigitüüri juurde lubada ei tohi”.

Tõsi küll, Eesti 200 visataks väga suure tõenäosusega üle parda. Ent temast polekski Eesti poliitkartellil eriti kahju, kuna poliittehnoloogia järgi oli nagunii tegemist projektiparteiga. Sellisega nagu omal ajal Res Publica, rohelised ja vabaerakond. Eesti 200 asemel lastaks siis Riigikokku uus projektipartei – Parempoolsed. Tolle juhid oleks oma karjääri huvides siis valmis olema valitsusliidus kas või vanakuradi vanaema endaga. Nojah, EKRE-ga muidugi mitte...

Esmapilgul on ülikummaline, et kõnealuses arvamusküsitluses nõuab erakorralisi Riigikogu valimisi tervelt 92 protsenti EKRE valijatest. 

Kuid seda tõesti üksnes esmapilgul. EKRE valijate vaimsest arengutasemest annab ju selgelt aimu põhjus, miks 5. aprillil 2025 Tallinnas toimunud EKRE kongressil pandi erakonnale uus nimi: EKRE – Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Selle ütles ausalt välja erakonna esimees Martin Helme: „Põhjus on väga lihtne, seda räägivad meile inimesed, kes teevad tänaval kampaaniat – on piisavalt palju valijaid, kes teavad hästi, kes ja mis on EKRE, aga siis lähevad valimiskomisjoni sisse ja seal EKRE-t pole, on ainult Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.” (Eesti Rahvusringhääling, 5.04.2025)

Seega on inimlikult täiesti mõistetav, miks nõuavad erakorralisi Riigikogu valimisi kõige ägedamalt just EKRE valijad. Käitumisteadlased ja psühhiaatrid suudaks sellist käitumist põhjendada vägagi veenvalt.

Poliitkartelli huvi põhjus erakorraliste valimiste vastu

Kui EKRE valijate ja sealt tulenevalt ka juhtkonna huvi põhjus erakorraliste Riigikogu valimiste vastu on selge, siis miks nõuavad selliseid valimisi ka ülejäänud poliitkartelli-erakonnad (v. a. muidugi Eesti 200)?

Nendegi puhul paistab põhjus olevat kaunis selge: tahetakse veel nelja aasta jagu pikendada muretut põlve, lükata sellevõrra edasi paratamatu eliidivahetusega kaasnevat taandumist võtmepositsioonidelt, rahvakeeli öeldes: „pumba juurest”. 

Sest pealtnäha Ukrainat toetades on vähemalt alates 2022. aastast tehtud nii mõndagi valgustkartvat.  Midagi sellist, mille puhul Ameerika Ühendriikide eelmine valitsus pigistanuks silma meeleldi kinni, kuid praegune valitsus ei tee seda mingil juhul. USA praegusel juhtkonnal on kindel kavatsus seada Venemaaga sisse asjalikud, vastastikku kasulikud suhted, Eesti poliitiline ladvik on oma viimase kolme aasta käitumisega teinud aga kõik endastoleneva, et Venemaad halvustada, tõrjuda ja süüdistada. 

Selliseid liitlasi USA uus juhtkond me geopoliitilises ruumis kindlasti ei vaja. 

Ja olekski raske kujutleda, et Venemaa suhtes pistrikuna käitunud Eesti poliitikud muutuks üleöö rahutuviks, tõeliseks heanaaberlikkuse eestvõitlejaks. 

Täiesti usun, et Eesti kogenud tuulenuusutajad, sündinud poliitkameeleonid saaks sellegi ülesandega meisterlikult hakkama. Ent kas praeguste rahutuvide jutu usaldusväärsus ja tõsiseltvõetavus oleks sama kui äsjaste pistrike jutu oma? Kas Eesti valijad (v.a. muidugi EKRE valijad) ikka usuks selliste tuulelippude juttu?

Väga tõenäoliselt mitte. Ja seda teavad oivaliselt ka USA praeguse juhtkonna asjatundlikud nõuandjad. Seepärast tulebki odavam vahetada Eestis praegune poliitiline eliit välja uue, asjatundliku vastu. Ütleb ju rahvatarkuski: „Vana karu enam tantsima ei õpeta!”

Ja seepärast Eesti poliitikamaastiku „vanad karud” ronivadki kas või nahast välja, et pikendada oma pukisolekut kas või nelja aasta võrra. Selle aja jooksul jõutakse siis endale leida „pehme maandumine” mõnes poliitikavälises karukoopas.

Raigo Sõlg avaldas käesoleva loo alguses mainitud raamatus lootust, et vähemalt Eesti kodanik siiski ei taandarene ahviks. Kas ta lootus osutus elulähedaseks või hoopis eluvõõraks, saame näha juba palju varem kui me poliitkameeleonid ja kodanike ahvistunud osa oskavad arvatagi.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet 

Esmaavaldatud internetiväljaandes „Uudistekeskus” 21. augustil 2025.   

Kaob süngevõitu udulaam
me vaimusilmast, lisab indu.
Viib vaevavetest üle praam
ja lootussäde naaseb rindu.

Ja iga joodik, narkomaan,
kes julmalt tõstnud makse, hindu
ja mürgitand kui aspartaam,
kaob ladvikust, ei puikle, vindu.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet  

Valminud 20. augustil 2025 kl. 16.57 Tallinnas Kadrioru pargis presidendilossi lähistel.